Probleem: tooteid, mida ettevõte edasimüüjana vahendas oli väga palju ja väga erinevatest valdkondadest. Kaupade komplekteerimisel tekkis ka vigu, kuid põhiprobleem seejuures oli väga algeline vigade haldamise süsteem. Iga veateade koostati Wordis ja trükiti paberkandjal kahes eksemplaris, millest ühe viis müügiassistent iga kord eraldi tipa-tapa ise lattu kohale ja teise eksemplari jättis enda laua juurde kausta. Laos tegeleti iga veaga individuaalselt ja isoleeritult ülejäänutest. Logistika kvaliteedinäitajana arvestati vigade puhul ainult nende üldarvu ja võrreldi üksuste ja kogu ettevõtte keskmisi perioodis, mingit muud statistikat vigade osas ei tehtud. Täiesti tähelepanemata jäi vigade kontekst ja seega ei olnud nende ennetamisega võimalik süsteemselt tegeleda.

​

Kui kord ühel nädalal üks ja sama aegunud tooteühik juba kolmandat korda ühele ja samale kliendile toimetati ning logistikajuht samas kinnitas, et vigade üldarv üksuse toodete osas on lubatud piirides ja isegi madalam kui teistel üksustel, siis katkes müügijuhi kannatus ning ta asus otsima lahendust.

Soovitud seisundit kirjeldas müügijuht nii, et tal peab olema igal ajal selge pilt, milliste tema üksuse toodetega või milliste klientide tarnetega või millise töötaja sisestatud tellimustega või millise komplekteerija poolt siis vead tekivad? Sellise info alusel saaks ta esmalt hinnata, kas muuta on vaja kaupade käsitlemist laos või raamatupidamise tarkvaras ja seda millises ulatuses ja millises protsessi etapis?

Seejärel saaks ta juba planeerida konkreetsed tegevused, mille abil vigade hulka vähendada.

Nii väheneks asjatu koormus müügitöötajatele, kes ükshaaval paberkandjal veateadete lattu viimise asemel saaksid keskenduda müügile ja teenida raha.

​

Väljundi kasutajad: müügijuht oma tegevusplaanina ja logistiliste vigade aruandena. Müügiassistent jt müügitöötajad töövahendina vigadest teada andmisel. Ladu aga vigade haldamise süsteemi liht-prototüübina.